Kaotada põllumajandustoetused Teen ettepaneku kaotada põllumajandustoetused kogu Euroopa Liidus ja toiduainete väliskaubanduses lähtuda ausa konkurentsi tingimustest, mis välistab teiste riikide poolt doteeritud kauba lubamise EL turule. Saavutame toidu jätkumise ka tulevikus, õiglase hinna ja kvaliteedi, siiani vaesemate maade konkurentsi tugevnemise, mõttetu transpordikulu vähenemise ja sellega paremad keskkonnatingimused, jätkusuutlikuma arengu, maksumaksja raha mõttetu raiskamise. Üle EL vabaneb kümneid tuhandeid administreerimise ja kontrolliga seotud töötajaid ja ametnikke, mis aitab leevendada tööjõupuudust ja väldib tööjõu importi kolmandatest riikidest. Kui aastaid on maailma toiduainete tootmist vaevanud ületootmine, siis nüüd seisab ka arenenud maailm silmitsi toidupõuaga. Maailma toiduorganisatsiooni (FAO) viimaste ennustuste kohaselt peaks aastaks 2050 maailma rahvastik kasvama üheksa miljardi inimeseni. Suurim kasv on viimastel kümnenditel toimunud eelkõige Hiinas ja Indias. Oma osa on selles ka Aafrika riikidel. Praegu on suurimad teraviljaostjad just Hiina, India ja Egiptus. Ka piima- ja lihatoodete nõudlus on nendes maades kasvanud. Toiduainete nõudlust suurendab nendes ja veel ka paljudes teistes arenguriikides elatustaseme tõus. Ajal, mil sõjajärgses Euroopas põllumajandust doteerima hakati, valitses suur toidupuudus. Siis rakendasid eri riikide valitsused poliitilisi meetmeid, mis olid toetuste ja teaduslik-tehnilise progressi kaudu suunatud tootmismahtude suurendamisele. Muu hulgas seati eesmärgiks ka tarbijatele vastuvõetavate hindade tagamine ja põllumajandustootjatele elamisväärse sissetuleku kindlustamine. Üsna kiiresti viis selline suund ületootmiseni. Transpordisektori arenedes muutusid ületoodetud kaubad paljudele firmadele äriobjektiks, mille tulemusel on tekkinud Euroopas ja mujal maailmas suured vahendamisele spetsialiseerunud ettevõtted, mis teevad suuri pingutusi uute turgude hõivamisel. Selline põllumajandudtoodangu teistesse riikidesse „sokutamine” tekitab samal ajal ka hulgaliselt riikidevahelisi probleeme ja pingeid. Selliste vaidluste lahendamiseks loodi kaheksakümnendatel organisatsioon, millest on praeguseks välja kasvanud WTO, mis tegeleb ka rahvusvaheliste vaidluste objektiks oleva põllumajanduse toetuspoliitika suunamisega. Põllumajanduse toetuspoliitika ei sobi paljude hinnnangul kokku turumajanduse reeglitega ja seetõttu peaks seda vähendama. Maailma mastaabis aitab saabuvat toidupuudust veidi leevendada kogu olemasoleva maaressursi kasutuselevõtt. Ei saa unustada aga ka põllumajandustoetuste poliitikaid, mis olenevalt riigi rahakoti paksusest ja läbirääkijate osavusest on loonud praeguseks olukorra, kus üleilmastunud toidu-, kütuse- ja põllumajandustarvikute hindade puhul saame rääkida põllumajandustoetustest, mis riigiti oma suuruselt ühiku kohta erinevad kümneid kordi ja vabakaubanduse tingimustes loovad olukorra, kus oma põllumajandust mitte soosiv riik liigub selle tootmise vähenemise suunas. Selline „avatud majandus” jätab maailma ilma just vaesemates riikides toodetavatest toiduainetest ja laseb transpordisektoril põletada miljardeid tonne kütust. Ka Eesti kuulub selle tunnuse põhjal vaesemate riikide hulka, olles EL põllumajanduspoliitika tulemusel vähendanud viimase 15 aasta jooksul kordades oma põllumajandustootmist. Pole ka ime, sest EL ületoodetud kaup vajab turgu ja meie põllumajanduse otsetoetused on viis korda väiksemad kui „vanadel olijatel” samas majandusruumis. Et kõik riigid maailmas oleksid tulevikus võimelised end ise toiduga varustama ja ei sõltuks kellegi heasoovlikkusest, oleks õigem põllumajandustoetused ära kaotada. See eeldab ka riikidevahelises kaubanduses ühtse reeglistiku kehtestamist, mis välistaks põllumajandustoetusi või muid soodustusi andva riigi toidukauba tema territooriumilt väljaveo ilma ekspordimakse maksmata.
The ECC national debates have ended in April 2009. You may now debate the final 15 recommendations on the European portal
Kaotada põllumajandustoetused Teen ettepaneku kaotada põllumajandustoetused kogu Euroopa Liidus ja toiduainete väliskaubanduses lähtuda ausa konkurentsi tingimustest, mis välistab teiste riikide poolt doteeritud kauba lubamise EL turule. Saavutame toidu jätkumise ka tulevikus, õiglase hinna ja kvaliteedi, siiani vaesemate maade konkurentsi tugevnemise, mõttetu transpordikulu vähenemise ja sellega paremad keskkonnatingimused, jätkusuutlikuma arengu, maksumaksja raha mõttetu raiskamise. Üle EL vabaneb kümneid tuhandeid administreerimise ja kontrolliga seotud töötajaid ja ametnikke, mis aitab leevendada tööjõupuudust ja väldib tööjõu importi kolmandatest riikidest. Kui aastaid on maailma toiduainete tootmist vaevanud ületootmine, siis nüüd seisab ka arenenud maailm silmitsi toidupõuaga. Maailma toiduorganisatsiooni (FAO) viimaste ennustuste kohaselt peaks aastaks 2050 maailma rahvastik kasvama üheksa miljardi inimeseni. Suurim kasv on viimastel kümnenditel toimunud eelkõige Hiinas ja Indias. Oma osa on selles ka Aafrika riikidel. Praegu on suurimad teraviljaostjad just Hiina, India ja Egiptus. Ka piima- ja lihatoodete nõudlus on nendes maades kasvanud. Toiduainete nõudlust suurendab nendes ja veel ka paljudes teistes arenguriikides elatustaseme tõus. Ajal, mil sõjajärgses Euroopas põllumajandust doteerima hakati, valitses suur toidupuudus. Siis rakendasid eri riikide valitsused poliitilisi meetmeid, mis olid toetuste ja teaduslik-tehnilise progressi kaudu suunatud tootmismahtude suurendamisele. Muu hulgas seati eesmärgiks ka tarbijatele vastuvõetavate hindade tagamine ja põllumajandustootjatele elamisväärse sissetuleku kindlustamine. Üsna kiiresti viis selline suund ületootmiseni. Transpordisektori arenedes muutusid ületoodetud kaubad paljudele firmadele äriobjektiks, mille tulemusel on tekkinud Euroopas ja mujal maailmas suured vahendamisele spetsialiseerunud ettevõtted, mis teevad suuri pingutusi uute turgude hõivamisel. Selline põllumajandudtoodangu teistesse riikidesse „sokutamine” tekitab samal ajal ka hulgaliselt riikidevahelisi probleeme ja pingeid. Selliste vaidluste lahendamiseks loodi kaheksakümnendatel organisatsioon, millest on praeguseks välja kasvanud WTO, mis tegeleb ka rahvusvaheliste vaidluste objektiks oleva põllumajanduse toetuspoliitika suunamisega. Põllumajanduse toetuspoliitika ei sobi paljude hinnnangul kokku turumajanduse reeglitega ja seetõttu peaks seda vähendama. Maailma mastaabis aitab saabuvat toidupuudust veidi leevendada kogu olemasoleva maaressursi kasutuselevõtt. Ei saa unustada aga ka põllumajandustoetuste poliitikaid, mis olenevalt riigi rahakoti paksusest ja läbirääkijate osavusest on loonud praeguseks olukorra, kus üleilmastunud toidu-, kütuse- ja põllumajandustarvikute hindade puhul saame rääkida põllumajandustoetustest, mis riigiti oma suuruselt ühiku kohta erinevad kümneid kordi ja vabakaubanduse tingimustes loovad olukorra, kus oma põllumajandust mitte soosiv riik liigub selle tootmise vähenemise suunas. Selline „avatud majandus” jätab maailma ilma just vaesemates riikides toodetavatest toiduainetest ja laseb transpordisektoril põletada miljardeid tonne kütust. Ka Eesti kuulub selle tunnuse põhjal vaesemate riikide hulka, olles EL põllumajanduspoliitika tulemusel vähendanud viimase 15 aasta jooksul kordades oma põllumajandustootmist. Pole ka ime, sest EL ületoodetud kaup vajab turgu ja meie põllumajanduse otsetoetused on viis korda väiksemad kui „vanadel olijatel” samas majandusruumis. Et kõik riigid maailmas oleksid tulevikus võimelised end ise toiduga varustama ja ei sõltuks kellegi heasoovlikkusest, oleks õigem põllumajandustoetused ära kaotada. See eeldab ka riikidevahelises kaubanduses ühtse reeglistiku kehtestamist, mis välistaks põllumajandustoetusi või muid soodustusi andva riigi toidukauba tema territooriumilt väljaveo ilma ekspordimakse maksmata.